Alla, kes ei anna alla

Teisalt, ka advokaatide suhtes kehtivad inimlikud põhivabadused, muu hulgas vabadus avaldada oma arvamust ja kahelda teiste inimeste arvamuses, olgu need teised pealegi sellesama kohtusüsteemi osad. Olen täiesti nõus viimases „Olukorrast riigis“ saates arutlenud Andrus Karnauga, kes ütles, et inimesed peaksid palju rohkem süüvima kohtusüsteemi langetatud otsuste sisusse ja küsima, kas need ikka on mõistlikud.

Inimene on ekslik

Niisiis, advokatuur advokaatide kutseühendusena ei saa ennast väljapoole süsteemi asetada, ent see ei tähenda, et selle süsteemi otsuste üle ei saaks ja ei peaks arutlema kogu ühiskond, kellest omakorda advokaadid ei pea ennast väljapoole asetama. Arusaadavasti pole avalikkusel ei Alla Raudsepa juhtumi ega ka teiste kohtuasjade kohta seda infot, mida on uurimisorganitel ja kohtusüsteemil, kes otsuseid langetab. Ent nimelt kaine kõrvalpilk võiks ka kohtusüsteemile endale kasulik olla.

Jah, õigust ei mõista avalik arvamus ega ajakirjandus, vaid kohus. Aga ometi koosneb kohtusüsteemgi inimestest, kes on teatavasti ekslikud. Isegi seadused, mille järgi kohut mõistetatakse, on inimeste endi kirjutatud. Eestis pole kohtusüsteemi maine kahjuks ülearu kõrge: sageli ei peeta esimese ja teisegi astme otsust üleüldse millekski ning kui ka riigikohtu otsus ei meeldi, on võimalik edasi kaevata Euroopasse. Vähemasti enne riigikohtus süüdimõistmist  ei nähta sageli ka põhjust oma kohast loobuda. See on ohtlik, sest loogiline oleks, et kehtiv kohtuotsus tõesti ka kehtib. Kohtusüsteemi mainet on oluliselt murendanud just tõsiasi, et edasikaebamise korral võib järgmise astme otsus olla eelnevatele ristivastupidine.

Milles Alla Raudsepa juhtumi puhul seisneb tõde ja milles õigus, seda ma ei tea. Õiguse on paika pannud kohtusüsteemi viimane aste, aga tõde võib olla teine. Ja võib ka mitte olla.